27.augustil kutsuvad Oru SC Spordiklubi ja Oru Vallavalitsus huvilisi Oru-Salajõe rattasõidule. Eelmistest Rakser Rannarootsi rattasõitudest erineb eelseisev päris oluliselt. Oru vald ei ole küll rikas eriliste ajaloomälestiste ja looduse üksikobjektide poolest, aga annab hea ülevaate, kuidas elada kitsastes oludes nii, et see meeldib nii endale kui külalistele.
Pärast lastesõitu täpselt kell 12 stardime vallamaja vastast lihapoe kõrvalt. Pärast järsku parempööret avaneb peagi vaade kenale kiviaiale, mis on siinsele piirkonnale parimaks iseloomustuseks. Aegade jooksul on tulnud kidurat põllumaad veidigi paremaks muuta ja selle tulemusena laotud kiviaiad saadavad meid kogu sõidu kestel.
Rajakate vaheldub pidevalt ja võimaldab endiselt tunnetada kolhoosiaja mõjusid. Tükati tuleb ette asfalt, siis kruus, seejärel kõvaks tallatud põllupeenar. Üle tublide maaparandajate poolt kuivendatud põldude on näha endiste „suurprojektide“ tulemusi, esimesena avaneb vaade Linnamäe sigalale. Soodsa tuule suuna puhul võib tunda ka põllumajanduslikku lõhnabuketti. Mõisakülas näeb aga sõidu peakorraldaja Renek Loorensi perekonnale kuuluvat Oru valla ainsat piimakarja farmi ja mõelda, miks paljud teised kolhoosiajal rajatud laudahooned nii hästi välja ei näe.
Vedra küla maadele jõudes torkab silma kümmekonna aasta eest rajatud töötav tuulik. Selle lähedal Männiku talust 100 m põhja pool võib leida ka arheoloogiamälestise, Iiatsi kivikalme. Siis jõuame aga Salajõe maastikukaitsealale, kus valitseb sarnaselt Soomaale viis aastaaega. Haapsalu lahte suubuvast Salajõest voolab ligi poolteist kilomeetrit maa all. Jõe maa-alune lõik on Läänemaa suurim karstiala, mille kaitseks ka maastikukaitseala loodud. Veski külas ületame silla, millest 100 m allavoolu kurisute kaudu Salajõgi tasapisi neeldubki. Kuna karstiala läbilaskevõime on kuni 1,7 m3/s ja jõe vooluhulk võib suurvee ajal olla aga kuni 2,2 m3/s, siis ujutab vesi lähedased alad mõneks ajaks päris korralikult üle, väike järv ulatub kuni Riguldi maanteeni. Tegelikult ongi karstilehtritele parem läheneda maantee äärselt parkimisplatsilt kus algab Eha Kallaste ja Tõnu Loone rajatud loodusrada.
Kel huvi, võib uudistada ka kahte rändrahnu - Kasemetsa ja Allika, mis jäävad umbes 60–130 m kaugusele Liiva-Rehe teest ja umbes 400 m kaugusele Riguldi–Võntküla maanteest. Suurema rahnu kõrgus on 3,9 m, väiksemal 3,4 m. Rahnud võivad pärineda Neugrundi meteoriidikraatrist, neist umbes 500 m edelasse jääb Silma looduskaitseala, kus Saunja lahte ääristavad suured roostikud ja rannaniidud väärivad aga omaette rattasõitu. Kel huvi, saab lisainformatsiooni Riikliku Looduskaitsekeskuse Saunja kontorist ja Silma õpikojast.
Mööda endiselt vahelduva pinnasega võistlusrada kulgedes ületame taas Salajõe sängi, kus vett saab näha vaid kevadeti. Jõe „tavaline“ väljumiskoht – 20 meetri laiune ja 2,5 meetri sügavune Tiberna auk – jääb veidi mere poole, sellest omakorda 350–700 m kaugusel edela ja lääne pool asuvad Salajõe allikad. Mõlemal pool võime imetleda taas korrastatud talusid ja kiviaedu.
Taas Vedra külla jõudes enne maanteed viib kitsas ja käänuline metsatee Kingu taluni, kus varjas end viimane Eesti teadaolev metsavend Johannes Lillenurm. Rohkem võib temast lugeda värskest Maalehest. Vedra külas asub ka väidetav Poola kuninga haud, kuid selle legendi tõepõhi vajab veel selgitusi. Kellele on jõukohane põlise Vedra küla mehe Ain Heeringa tempo, võib saada vahetuid kommentaare kõige nähaoleva kohta.
Taas Oru külla jõudes möödume Kuusemaa talust, kus asub legendaarne Ussikuusk. Kiige turismitalu tõestab aga, et ka külalistele on võimalik kohalikke ahtaid võimalusi edukalt müüa. Edukaks perepuhkuseks piisab, kui rajada lastele suur mänguväljak, kiiged, lõkkekohad ja grillimisvõimalus.
Ongi lõpusirge. Osalejatele pakume sooja suppi Rannarootsi maitse järgi. Võistlusraja äärsete vaatamisväärsustega põhjalikemaks tutvumiseks võib minna teisele ringile. Inimeste tahtejõud nii keerulistes tingimustes nii kenad kodud rajada väärib tunnustust.
Tere tulemast!
Aare Vaalma